Kokkuvõte
Mõistekooslused on filosoofi töövahendid. Just nendesse püüab filosoof kinni oma mõtlemise viljad. Nendes hoiab ta ka parasjagu käimas olevat tööd. Mõistekoosluse mõiste juhib tähelepanu sellele, et filosoofia ei koosne üksnes positsioonidest ja mõttekäikudest, vaid on ennekõike uute positsioonide loomine ja uute mõttekäiguvõimaluste tekitamine. Käesoleva õpiobjekti eesmärk oli näidata tegelike näidete abil, kuidas see protsess käib.
Vaatasime mitme alapeatüki jooksul läbi mitu mõistekooslust ning jälgisime nende ümbermängu ühest teiseks. Alustasime loomuõigusest ja kirjeldasime sellele omast mõistekooslust: loomuse ja liigi mõisted seotakse siin omavahel potentsiaalsuse ja aktuaalsuse mõistete abil, tekkinud mõistepesa aga seotakse omakorda ideega parimast ühiskonnakorraldusest. Seejärel liikusime edasi Thomas Hobbesi versioonini ühiskondliku lepingu teooriast. Nägime, et loomuõiguse teooria on selles mingil kujul ikka veel olemas, aga sellele tavaliselt omane positiivne pinge on asendunud negatiivsega, selleks et positiivne pinge tekiks hoopis mujale, sellesse, mida Hobbes nimetab ühiskondlikkuse seisundiks. Mitmed mõisted, mis loomuõiguse kontekstis tundusid kriitilised, on siin muutunud ebaolulisteks, näiteks eristus potentsiaalse ja aktuaalse vahel. See-eest aga on asjakohaseks saanud uued mõisted, näiteks huvi, õigus ja võim. Jean-Jacques Rousseau' käsitlus ühiskondlikust lepingust muudab omakorda kapitaalselt mõttemaastikku. Ahvatlev pinge, mis selgitas vajadust liikuda loomuseisundist ühiskondlikku seisundisse, on kadunud, see on asendunud kirjeldusega paratamatust allakäigust, mille puhul põhimine on, kuidas ühiskondlikkuse tekitatud kahjusid minimeerida. Kadunud on vajadus rääkida õigustest ja võimust kui garandist, selle asemel satuvad fookusesse eristus loomuliku ja ebaloomuliku vahel, ühiskondlikkuse kriitika ning kasvatuse küsimused. Samad tendentsid süvenevad paranoilises võimukontseptsioonis, milles võimu vaadeldakse otseselt takistavana, tekib võimalus mõtelda mõranenud inimloomusest ning käsitada filosoofi vastumõtlejana.
Mõistekoosluste puhul saab rääkida nii arengust kui katkestuslikkusest. Mingis mõttes saab öelda, et järgnevad mõistekooslused arendavad eelmisi edasi ja sisaldavaid neid, teisalt aga ei asenda uued mõistekooslused vanasid, vaid tulevad vanade kõrvale. Me võime niisiis ühelt poolt rääkida teatavat sorti arengust, aga teiselt poolt säilitab iga suure mõtleja välja joonistatud mõistekooslus oma ajakohasuse ka hiljem, sest siin on elemente, mida sama probleemideringi edasised käsitlused enam edasi viia ei suuda või ei taipa ning mis võivad oluliseks muutuda hoopis hiljem ja hoopis uues kontekstis.
Vaadeldes mõistekooslusi nende dünaamilises muutlikkuses, tekib võimalus võtta ka filosoofi sedasorti muutlikkuse tundjana. Nägime käsitletud näidetes, kuidas kõikidel juhtudel tegi filosoof kriitilise sammu või käigu, mis muutis varasemat mõistekooslust sedavõrd, et kogu mõistestik oli sunnitud end ümber mängima. Igal käigul seda võimet ei ole. Vastupidi, sellised käigud on haruldased. Headel filosoofidel ongi oskus selliseid käike ära tunda ja võime paljutõotavast käigust mõtteliste (aga ka kehaliste) katsete käigus viimast võtta, seda nii suurel skaalal ja maailmamuutvates ümbermängudes, kui ka väiksel skaalal, igapäevaste detailide mikrokoes.
Vaatasime mitme alapeatüki jooksul läbi mitu mõistekooslust ning jälgisime nende ümbermängu ühest teiseks. Alustasime loomuõigusest ja kirjeldasime sellele omast mõistekooslust: loomuse ja liigi mõisted seotakse siin omavahel potentsiaalsuse ja aktuaalsuse mõistete abil, tekkinud mõistepesa aga seotakse omakorda ideega parimast ühiskonnakorraldusest. Seejärel liikusime edasi Thomas Hobbesi versioonini ühiskondliku lepingu teooriast. Nägime, et loomuõiguse teooria on selles mingil kujul ikka veel olemas, aga sellele tavaliselt omane positiivne pinge on asendunud negatiivsega, selleks et positiivne pinge tekiks hoopis mujale, sellesse, mida Hobbes nimetab ühiskondlikkuse seisundiks. Mitmed mõisted, mis loomuõiguse kontekstis tundusid kriitilised, on siin muutunud ebaolulisteks, näiteks eristus potentsiaalse ja aktuaalse vahel. See-eest aga on asjakohaseks saanud uued mõisted, näiteks huvi, õigus ja võim. Jean-Jacques Rousseau' käsitlus ühiskondlikust lepingust muudab omakorda kapitaalselt mõttemaastikku. Ahvatlev pinge, mis selgitas vajadust liikuda loomuseisundist ühiskondlikku seisundisse, on kadunud, see on asendunud kirjeldusega paratamatust allakäigust, mille puhul põhimine on, kuidas ühiskondlikkuse tekitatud kahjusid minimeerida. Kadunud on vajadus rääkida õigustest ja võimust kui garandist, selle asemel satuvad fookusesse eristus loomuliku ja ebaloomuliku vahel, ühiskondlikkuse kriitika ning kasvatuse küsimused. Samad tendentsid süvenevad paranoilises võimukontseptsioonis, milles võimu vaadeldakse otseselt takistavana, tekib võimalus mõtelda mõranenud inimloomusest ning käsitada filosoofi vastumõtlejana.
Mõistekoosluste puhul saab rääkida nii arengust kui katkestuslikkusest. Mingis mõttes saab öelda, et järgnevad mõistekooslused arendavad eelmisi edasi ja sisaldavaid neid, teisalt aga ei asenda uued mõistekooslused vanasid, vaid tulevad vanade kõrvale. Me võime niisiis ühelt poolt rääkida teatavat sorti arengust, aga teiselt poolt säilitab iga suure mõtleja välja joonistatud mõistekooslus oma ajakohasuse ka hiljem, sest siin on elemente, mida sama probleemideringi edasised käsitlused enam edasi viia ei suuda või ei taipa ning mis võivad oluliseks muutuda hoopis hiljem ja hoopis uues kontekstis.
Vaadeldes mõistekooslusi nende dünaamilises muutlikkuses, tekib võimalus võtta ka filosoofi sedasorti muutlikkuse tundjana. Nägime käsitletud näidetes, kuidas kõikidel juhtudel tegi filosoof kriitilise sammu või käigu, mis muutis varasemat mõistekooslust sedavõrd, et kogu mõistestik oli sunnitud end ümber mängima. Igal käigul seda võimet ei ole. Vastupidi, sellised käigud on haruldased. Headel filosoofidel ongi oskus selliseid käike ära tunda ja võime paljutõotavast käigust mõtteliste (aga ka kehaliste) katsete käigus viimast võtta, seda nii suurel skaalal ja maailmamuutvates ümbermängudes, kui ka väiksel skaalal, igapäevaste detailide mikrokoes.