Ühiskondliku lepingu teooria
Loomuõiguse mõistekooslus ühendab loomuse, liigi ja parima ühiskonnakorralduse mõisted: liigi loomuse kaudu saame jõuda parima ühiskonnakorralduseni. Thomas Hobbes (1588-1679), ühiskondliku lepingu teooria rajaja, ei olnud selles osas erand: ka tema lähtus samast ühendusest. Kuid loomus, mille ta inimliigile omistas, oli eriline. Nimelt väitis ta, et inimene on loomult enesekeskne ja võimuahne.
On ilmne, et sedasorti loomuse juures on midagi mäda. Kui me nüüd paneme mõttes selle loomuse loomuõiguse vakku ja üritame leida ühiskonnakorraldust, milles see loomus kõige paremini välja tuleb – ja Hobbes tõepoolest teeb seda mingis mõttes –, siis pole raske märgata, et see pole üldse see kasutus, mis oli sellele vaole esialgu plaanitud. Kõik saavad aru, et see, mida Hobbes teeb, on selle vao lühiühendusse viimine. Keegi ei tahaks ühiskonnakorraldust, milles säärane inimloomus esil oleks.
Nii ilmneb Hobbesi käigust veel üks varjatud eeldus loomuõiguse mõistekoosluse juures, nimelt: loomused, mida inimesele kui liigile seni oli pakutud, olid kõik kogukondlikkust tugevdavad ja muidu positiivsed.
Esiteks oli neis loomustes sees kogukondlikkus: just see andis võimaluse sellest loomusest jõuda parima kogukonnakorralduseni, ilma et tulnuks karta, et selles korralduses oleks midagi enesehävituslikku.
Teiseks olid need loomused midagi juba iseomaselt väärtuslikku. Need olid midagi, mille poole tasus püüelda. Just see seadiski üles dünaamika potentsiaalsuse ja aktuaalsuse vahel: isegi kui me lapsena ei ole ratsionaalsed, õigemini, kui me oleme ratsionaalsed üksnes potentsiaalselt, siis see on midagi, mille poole me püüdleme, sest see annab meile eelise. See on võime, mida me soovime endas välja arendada, ja ühtlasi on see võime, mille puhul me oleme huvitatud, et ka meie kaaskondsed selle endas maksimaalselt välja arendaksid. Me oleme sellest sedavõrd huvitatud, et oleme valmis oma ühiskonna sedaviisi korraldama, et see võime kõigis võimalikult enam välja areneks. Nii tekib loomuõiguse vaos pidev positiivne pinge liikuda järjest parema ühiskonnakorralduse poole.
Hobbesi käik kaotab sedasorti positiivse pinge. Ühtlasi kaob sellega igasugune vajadus potentsiaalse ja aktuaalse mõistepaari järele, sest küsimust meie varjatud loomusest ja selle realiseerimisest enam ei teki. Keegi ei küsi, et kui inimene on loomuselt isekas ja võimuahne, siis miks mõned inimesed käituvad mitteegoistlikult; keegi ei vasta sellele, et nad käituvad mitteegoistlikult sellepärast, et pole oma loomust piisavalt realiseerinud. See oleks absurdne.
Aga see ei tähenda, et pinge oleks siin täielikult kadunud. Sama sammuga tekib positiivse pinge asemel negatiivne pinge. Nimelt, järgides loomuõiguse vao loogikat, jõuab Hobbes järelduseni, et isekate inimeste vaheline kõige adekvaatsem suhtlusvorm on olelusvõitlus. See on nagu looduses, kus suured kalad söövad väiksemaid. See tähendab: meie loomulikus suhtlusvormis ühtib meie olemus meie võimetega. Selles faasis meid määratlebki see, mida me teistega võrreldes suudame. Hobbes toob selle käiguga võimu teema filosoofiasse. Inimesed ei ole võrdsed, neil on erinevad võimed, ning see võimete erinevus tekitab pidevalt nende vahel pingeid. Öelda, et inimene on isekas ja võimuahne, tähendab öelda, et ta tahab oma võimeid maksimaalselt käiku lasta: luua olukordi, milles tema tugevad küljed kõige paremini esile tulevad. Kuid olukorrad, mis sobivad ühtedele, ei sobi hästi teistele. Nii viib olukord, mida Hobbes nimetab loomuseisundiks, paratamatult võimuvõitluseni.
On ilmne, et sedasorti loomuse juures on midagi mäda. Kui me nüüd paneme mõttes selle loomuse loomuõiguse vakku ja üritame leida ühiskonnakorraldust, milles see loomus kõige paremini välja tuleb – ja Hobbes tõepoolest teeb seda mingis mõttes –, siis pole raske märgata, et see pole üldse see kasutus, mis oli sellele vaole esialgu plaanitud. Kõik saavad aru, et see, mida Hobbes teeb, on selle vao lühiühendusse viimine. Keegi ei tahaks ühiskonnakorraldust, milles säärane inimloomus esil oleks.
Nii ilmneb Hobbesi käigust veel üks varjatud eeldus loomuõiguse mõistekoosluse juures, nimelt: loomused, mida inimesele kui liigile seni oli pakutud, olid kõik kogukondlikkust tugevdavad ja muidu positiivsed.
Esiteks oli neis loomustes sees kogukondlikkus: just see andis võimaluse sellest loomusest jõuda parima kogukonnakorralduseni, ilma et tulnuks karta, et selles korralduses oleks midagi enesehävituslikku.
Teiseks olid need loomused midagi juba iseomaselt väärtuslikku. Need olid midagi, mille poole tasus püüelda. Just see seadiski üles dünaamika potentsiaalsuse ja aktuaalsuse vahel: isegi kui me lapsena ei ole ratsionaalsed, õigemini, kui me oleme ratsionaalsed üksnes potentsiaalselt, siis see on midagi, mille poole me püüdleme, sest see annab meile eelise. See on võime, mida me soovime endas välja arendada, ja ühtlasi on see võime, mille puhul me oleme huvitatud, et ka meie kaaskondsed selle endas maksimaalselt välja arendaksid. Me oleme sellest sedavõrd huvitatud, et oleme valmis oma ühiskonna sedaviisi korraldama, et see võime kõigis võimalikult enam välja areneks. Nii tekib loomuõiguse vaos pidev positiivne pinge liikuda järjest parema ühiskonnakorralduse poole.
Hobbesi käik kaotab sedasorti positiivse pinge. Ühtlasi kaob sellega igasugune vajadus potentsiaalse ja aktuaalse mõistepaari järele, sest küsimust meie varjatud loomusest ja selle realiseerimisest enam ei teki. Keegi ei küsi, et kui inimene on loomuselt isekas ja võimuahne, siis miks mõned inimesed käituvad mitteegoistlikult; keegi ei vasta sellele, et nad käituvad mitteegoistlikult sellepärast, et pole oma loomust piisavalt realiseerinud. See oleks absurdne.
Aga see ei tähenda, et pinge oleks siin täielikult kadunud. Sama sammuga tekib positiivse pinge asemel negatiivne pinge. Nimelt, järgides loomuõiguse vao loogikat, jõuab Hobbes järelduseni, et isekate inimeste vaheline kõige adekvaatsem suhtlusvorm on olelusvõitlus. See on nagu looduses, kus suured kalad söövad väiksemaid. See tähendab: meie loomulikus suhtlusvormis ühtib meie olemus meie võimetega. Selles faasis meid määratlebki see, mida me teistega võrreldes suudame. Hobbes toob selle käiguga võimu teema filosoofiasse. Inimesed ei ole võrdsed, neil on erinevad võimed, ning see võimete erinevus tekitab pidevalt nende vahel pingeid. Öelda, et inimene on isekas ja võimuahne, tähendab öelda, et ta tahab oma võimeid maksimaalselt käiku lasta: luua olukordi, milles tema tugevad küljed kõige paremini esile tulevad. Kuid olukorrad, mis sobivad ühtedele, ei sobi hästi teistele. Nii viib olukord, mida Hobbes nimetab loomuseisundiks, paratamatult võimuvõitluseni.
Ühtlasi näitab Hobbes, et see on olukord, mis ei ole kellelegi hea. Kõik peavad pidevalt oma selja taha vaatama, et keegi neid ei ründaks. Valitseb üldine hirmuõhkkond, milles suur osa meie võimeid jääb välja arenemata, sest nende väljaarendamine nõuaks rahulikumat, hirmuvaba aega. Kogu olukord viib väljakannatamatu pinge tekkeni.
Niisiis, kui loomuõiguse vao käivitajaks on positiivne pinge, siis Hobbesi käik teeb ühiskondliku lepingu teoorias sama pinge negatiivseks. Võibki öelda, et loomuõiguse vagu jääb Hobbesil endiselt alles, lihtsalt selle tekitatav pinge on vastandmärgiga. Siin küll küsitakse inimese kui liigi olemuse kohta, aga ainult selleks, et kasutada seda teistmoodi, kui esialgu oli mõeldud, kasutada selleks, et seada üles algolek, loomuseisund, millest on vaja välja pääseda.
Niisiis, kuna vana vao sulgeb Hobbes oma sammuga tupikuks, tekitab ta sellega surve uue, teisesuunalise vao moodustamiseks. Kuna olelusvõitlus on olukord, mis ei meeldi kellelegi, siis see toob tema sõnutsi kaasa kokkuleppe, mida ta nimetabki ühiskondlikuks lepinguks.
Niisiis, kui loomuõiguse vao käivitajaks on positiivne pinge, siis Hobbesi käik teeb ühiskondliku lepingu teoorias sama pinge negatiivseks. Võibki öelda, et loomuõiguse vagu jääb Hobbesil endiselt alles, lihtsalt selle tekitatav pinge on vastandmärgiga. Siin küll küsitakse inimese kui liigi olemuse kohta, aga ainult selleks, et kasutada seda teistmoodi, kui esialgu oli mõeldud, kasutada selleks, et seada üles algolek, loomuseisund, millest on vaja välja pääseda.
Niisiis, kuna vana vao sulgeb Hobbes oma sammuga tupikuks, tekitab ta sellega surve uue, teisesuunalise vao moodustamiseks. Kuna olelusvõitlus on olukord, mis ei meeldi kellelegi, siis see toob tema sõnutsi kaasa kokkuleppe, mida ta nimetabki ühiskondlikuks lepinguks.
Ühiskondliku lepingu sisu kohaselt annab igaüks midagi oma õigustest ära. Kuna õigused on loomuseisundis võrdsustatud meie võimetega, siis see tähendab, et igaüks loobub siin võimalusest teha midagi, mida ta tegelikult suudaks, näiteks annab ära oma õiguse kättemaksule, õiguse konflikte oma naabritega ise omapäi lahendada. See õigus loovutatakse kolmandale, neutraalsele osapoolele. Me loobume oma meelerahu ja osade võimete väljaarendamise nimel vähemast osast oma võimetest. Uut seisundit, mis lepingu sõlmimise järgselt tekib, nimetab Hobbes ühiskondlikuks seisundiks.
Uus vagu, mis nüüd tekib, on ühiskondliku lepingu sõlmimise vagu. Selle vao muutlikeks komponentideks on algolek (loomuseisundi iseloom) ja väljumine sellest algolekust (lepingu sõlmimise üksikasjad). Neid kahte saab varieerida ja vastavalt sellele tekib lõppseisund ehk parim ühiskonnakord. Parim ühiskonnakord on siin selline, mis suudab kõige vähemate õiguste kaoga hoida tagasi inimese ohtlikke loomuomadusi, et saaksid avalduda inimese positiivsed aeglasemalt arenevad võimed. Näiteks Hobbesi puhul suudab seda kõige paremini tagada absoluutne monarhia, John Locke’i puhul aga konstitutsionaalne monarhia.
Ühiskondliku lepingu mõistekooslus palub meil mõtelda paralleelselt kahes ajas: nö loomulikus ajas ja lepingu sõlmimise järgses ajas. Siin tuleb pidevalt mõtelda nii algseisundile omaste võimusuhetele peale kui ka sellele, kuidas leping esialgsed võimusuhted ümber mängib ja mis selle tagajärjel muutub.
Otsese võimusuhte asemel tuleb siin vahendatud võimusuhe. Vahendatud võimusuhte olukord põhjustab näiteks huvi ja õiguse ja võimu mõistete aktuaalseks saamise. Huvi muutub asjakohaseks iga olukorra puhul, mil ma otseselt ei saa seda, mida ma ihaldan. Ses mõttes saab sellest rääkida ka loomuseisundi puhul: see tekib siis, kui keegi minust tugevam ei lase mul saada seda, mida ma tahan. Kuid ühiskondliku seisundi puhul saab tulla ette ka seda, et isegi kõige tugevam ei saa, mida ta ihaldab, sest tal ei ole sellele seadusjärgset õigust. Kui loomuseisundi puhul ühtis õigus meie suutmisega, siis ühiskondliku seisundi puhul on õigus seotud mingi seisundi kinnistamisega. Näiteks kui mul on teatud hulk varandust, siis saab nüüd öelda, et mul on selle üle õigus, samas kui loomuseisundis sai tugevam minult selle ära võtta. Ühiskondliku lepingu raames on paika pandud mingid mängureeglid, kuidas õigused võivad vahetuda, ja nende mängureeglite täitmist garanteerib õigusi kolmas osapool (riik oma õiguskaitseorganitega), kes sekkub, kui minu õigusi rikutakse. Niisiis, mul võib küll olla kellegagi huvide konflikt, niivõrd kui inimesed on ebavõrdsed; meie vahel võivad küll valitseda pinged, sest tal on huvi minu õiguste vastu; aga ta ei saa vahendeid valimata minu õiguste kallale tulla, vaid peab tegutsema seadustega määratud reeglite piires. Nii asendub hirm otsese konflikti ees vahendatud võimusuhte tingimustes leebema ja pikaajalisema pingesituatsiooniga. Tulemuseks on üleüldisem stabiliseerumine, mille puhul eelis ei pruugi enam olla kärsitutel ja tugevatel, vaid võib olla hoopis nutikatel inimestel või kellelgi, kes pikaajaliselt oma oskusi parandavad või aeglaselt oma varandust koguvad.
Ka võimu mõiste saab ühiskondliku seisundi raames uue tähenduse. Kui loomuseisundis viitab võim erinevate osapoolte võimuvahekorrale, siis ühiskondliku seisundi puhul hakkab see viitama üksnes mängureeglite garanteerijale (riigile). Võimust hakatakse rääkima olukordade puhul, mil toimub nö loomulike konfliktisuhete ümbersuunamine. Otsekonflikte enam ei saagi toimuda, sest sellisel juhul sekkuks garant ja me saaksime karistada. Nii et kui me arvame, et keegi rikub meie õigusi, siis me ei saa minna õigust ise taga nõudma, vaid peame minema ja selle konflikti lahendama sümboolselt ehk siis kohtus. Otsene konflikt on ümber juhitud sümboolseks konfliktiks.
Uus vagu, mis nüüd tekib, on ühiskondliku lepingu sõlmimise vagu. Selle vao muutlikeks komponentideks on algolek (loomuseisundi iseloom) ja väljumine sellest algolekust (lepingu sõlmimise üksikasjad). Neid kahte saab varieerida ja vastavalt sellele tekib lõppseisund ehk parim ühiskonnakord. Parim ühiskonnakord on siin selline, mis suudab kõige vähemate õiguste kaoga hoida tagasi inimese ohtlikke loomuomadusi, et saaksid avalduda inimese positiivsed aeglasemalt arenevad võimed. Näiteks Hobbesi puhul suudab seda kõige paremini tagada absoluutne monarhia, John Locke’i puhul aga konstitutsionaalne monarhia.
Ühiskondliku lepingu mõistekooslus palub meil mõtelda paralleelselt kahes ajas: nö loomulikus ajas ja lepingu sõlmimise järgses ajas. Siin tuleb pidevalt mõtelda nii algseisundile omaste võimusuhetele peale kui ka sellele, kuidas leping esialgsed võimusuhted ümber mängib ja mis selle tagajärjel muutub.
Otsese võimusuhte asemel tuleb siin vahendatud võimusuhe. Vahendatud võimusuhte olukord põhjustab näiteks huvi ja õiguse ja võimu mõistete aktuaalseks saamise. Huvi muutub asjakohaseks iga olukorra puhul, mil ma otseselt ei saa seda, mida ma ihaldan. Ses mõttes saab sellest rääkida ka loomuseisundi puhul: see tekib siis, kui keegi minust tugevam ei lase mul saada seda, mida ma tahan. Kuid ühiskondliku seisundi puhul saab tulla ette ka seda, et isegi kõige tugevam ei saa, mida ta ihaldab, sest tal ei ole sellele seadusjärgset õigust. Kui loomuseisundi puhul ühtis õigus meie suutmisega, siis ühiskondliku seisundi puhul on õigus seotud mingi seisundi kinnistamisega. Näiteks kui mul on teatud hulk varandust, siis saab nüüd öelda, et mul on selle üle õigus, samas kui loomuseisundis sai tugevam minult selle ära võtta. Ühiskondliku lepingu raames on paika pandud mingid mängureeglid, kuidas õigused võivad vahetuda, ja nende mängureeglite täitmist garanteerib õigusi kolmas osapool (riik oma õiguskaitseorganitega), kes sekkub, kui minu õigusi rikutakse. Niisiis, mul võib küll olla kellegagi huvide konflikt, niivõrd kui inimesed on ebavõrdsed; meie vahel võivad küll valitseda pinged, sest tal on huvi minu õiguste vastu; aga ta ei saa vahendeid valimata minu õiguste kallale tulla, vaid peab tegutsema seadustega määratud reeglite piires. Nii asendub hirm otsese konflikti ees vahendatud võimusuhte tingimustes leebema ja pikaajalisema pingesituatsiooniga. Tulemuseks on üleüldisem stabiliseerumine, mille puhul eelis ei pruugi enam olla kärsitutel ja tugevatel, vaid võib olla hoopis nutikatel inimestel või kellelgi, kes pikaajaliselt oma oskusi parandavad või aeglaselt oma varandust koguvad.
Ka võimu mõiste saab ühiskondliku seisundi raames uue tähenduse. Kui loomuseisundis viitab võim erinevate osapoolte võimuvahekorrale, siis ühiskondliku seisundi puhul hakkab see viitama üksnes mängureeglite garanteerijale (riigile). Võimust hakatakse rääkima olukordade puhul, mil toimub nö loomulike konfliktisuhete ümbersuunamine. Otsekonflikte enam ei saagi toimuda, sest sellisel juhul sekkuks garant ja me saaksime karistada. Nii et kui me arvame, et keegi rikub meie õigusi, siis me ei saa minna õigust ise taga nõudma, vaid peame minema ja selle konflikti lahendama sümboolselt ehk siis kohtus. Otsene konflikt on ümber juhitud sümboolseks konfliktiks.
Niisiis, kui võrrelda ühiskondliku lepingu mõistekooslusest loomuõiguse mõistekooslusega, siis siin on mõned põhimõttelised erinevused.
Kui loomuõiguses oli inimene algusest peale hea ja ühiskondlik, kuigi see omadus vajas õitsele puhkemiseks mõningast pingutust, siis ühiskondliku lepingu teooria esitab inimest algselt metsikuna, kes peab ühiskondlikus olekus oma instinkte tagasi hoidma: ühiskondlikkus toob kaasa leebumise või eeldab tagasihoidmispingutust. Siin võib rääkida, kuidas kultuur ja haridus sellele kaasa aitavad, kuid igal juhul kuuluvad kultuur ja haridus ühiskondliku leppe järgsesse faasi; need on midagi loomuseisundile võõrast ja seega midagi, mida ei saa enesestmõistetavalt võtta.
Ühiskondlik seisund, ütleb ühiskondliku lepingu teooria, ei ole midagi loomulikku. See ei ole midagi, mida eksperdid saaksid paika panna, sest inimesed on selle jaoks liiga keerulised ja mitmetahulised. Meie kohta ei saa olla eksperte. Õnnestunud ühiskondlik seisund ei tule loomusest, vaid tuleb kogemusest. See vaateviis on sestap loomuõiguse teooriast üksjagu pluralistlikum.
Niivõrd kui me räägime ühiskondlikust lepingust, siis lepingu puhul on alati vähemalt kolm osapoolt: kaks, kes kokku lepivad, ja kolmas, kes valvab, et lepingust on kinni peetud. Niisiis, see kolmas ei tohi olla huvitunud osapool. Nii näeme, kuidas lugu, mis oli jutustatud selleks, et leida vanade mängureeglite rüpest uus lahendus, toob omakorda kaasa uusi probleeme. Siin avaldub filosoofilise süsteemi liikuvus: alati tekivad uued probleemid. Filosoofiline tekst ruttab veidi ette, vastates mitte ainult parasjagu käsilolevale probleemile, vaid ennetades juba ka neid, mida uued käigus omakorda esile kutsuvad; aga see on võimalik ainult teatud maani – ikkagi tekivad uued ettenägematud probleemid, ja see teeb ka selle asja sedavõrd põnevaks.
Esimene probleem: kelle vahel on ühiskondlik leping? Kas kuninga ja rahva vahel? Kui nii, siis kes on see kolmas, kes valvab, et lepingut täidetakse? Sest kui kuningas nüüd vastutaks ka valvamise eest, et lepingust kinni peetakse, siis ta ei oleks enam erapooletu. Aga kui ütelda, et lepingu sõlmivad kodanikud omavahel ja kuningas ongi üksnes garant, siis kas see tähendab, et rahvas võib ka uue kuninga valida, kui ta olemasolevaga rahul ei ole? Siit tekib terve rida võimulolijate jaoks ebameeldivaid variante ja küsimusi.
Niisiis, hoolimata filosoofilisest sugulusest on ühiskondliku lepingu teooria puhul tegemist loomuõigusega võrreldes täiesti uue, teiste rõhuasetustega mõistekooslusega, milles räägitakse lepingust, õigustest, huvidest, huvide konfliktist, selle sümboolsest lahendamisest, ning võimust kui ümbersuunajast ja garandist. Selles mõistekoosluses hakkab tekkima uus põhiküsimus, põhipinge, ja see on võimu kuritarvitamine. Kuidas garanteerida seda, et võimu esindajast endast ei saaks eraldi osapool, kes kuritarvitab oma võimu, sest ta on kohtunik ja huvitunud osapool üheaegselt? Kes peaks valvama valvajat ennast? See pinge saab veelgi enam rõhku ümbermängus, mille tegi ühiskondliku lepinguga Jean-Jacques Rousseau.
Kui loomuõiguses oli inimene algusest peale hea ja ühiskondlik, kuigi see omadus vajas õitsele puhkemiseks mõningast pingutust, siis ühiskondliku lepingu teooria esitab inimest algselt metsikuna, kes peab ühiskondlikus olekus oma instinkte tagasi hoidma: ühiskondlikkus toob kaasa leebumise või eeldab tagasihoidmispingutust. Siin võib rääkida, kuidas kultuur ja haridus sellele kaasa aitavad, kuid igal juhul kuuluvad kultuur ja haridus ühiskondliku leppe järgsesse faasi; need on midagi loomuseisundile võõrast ja seega midagi, mida ei saa enesestmõistetavalt võtta.
Ühiskondlik seisund, ütleb ühiskondliku lepingu teooria, ei ole midagi loomulikku. See ei ole midagi, mida eksperdid saaksid paika panna, sest inimesed on selle jaoks liiga keerulised ja mitmetahulised. Meie kohta ei saa olla eksperte. Õnnestunud ühiskondlik seisund ei tule loomusest, vaid tuleb kogemusest. See vaateviis on sestap loomuõiguse teooriast üksjagu pluralistlikum.
Niivõrd kui me räägime ühiskondlikust lepingust, siis lepingu puhul on alati vähemalt kolm osapoolt: kaks, kes kokku lepivad, ja kolmas, kes valvab, et lepingust on kinni peetud. Niisiis, see kolmas ei tohi olla huvitunud osapool. Nii näeme, kuidas lugu, mis oli jutustatud selleks, et leida vanade mängureeglite rüpest uus lahendus, toob omakorda kaasa uusi probleeme. Siin avaldub filosoofilise süsteemi liikuvus: alati tekivad uued probleemid. Filosoofiline tekst ruttab veidi ette, vastates mitte ainult parasjagu käsilolevale probleemile, vaid ennetades juba ka neid, mida uued käigus omakorda esile kutsuvad; aga see on võimalik ainult teatud maani – ikkagi tekivad uued ettenägematud probleemid, ja see teeb ka selle asja sedavõrd põnevaks.
Esimene probleem: kelle vahel on ühiskondlik leping? Kas kuninga ja rahva vahel? Kui nii, siis kes on see kolmas, kes valvab, et lepingut täidetakse? Sest kui kuningas nüüd vastutaks ka valvamise eest, et lepingust kinni peetakse, siis ta ei oleks enam erapooletu. Aga kui ütelda, et lepingu sõlmivad kodanikud omavahel ja kuningas ongi üksnes garant, siis kas see tähendab, et rahvas võib ka uue kuninga valida, kui ta olemasolevaga rahul ei ole? Siit tekib terve rida võimulolijate jaoks ebameeldivaid variante ja küsimusi.
Niisiis, hoolimata filosoofilisest sugulusest on ühiskondliku lepingu teooria puhul tegemist loomuõigusega võrreldes täiesti uue, teiste rõhuasetustega mõistekooslusega, milles räägitakse lepingust, õigustest, huvidest, huvide konfliktist, selle sümboolsest lahendamisest, ning võimust kui ümbersuunajast ja garandist. Selles mõistekoosluses hakkab tekkima uus põhiküsimus, põhipinge, ja see on võimu kuritarvitamine. Kuidas garanteerida seda, et võimu esindajast endast ei saaks eraldi osapool, kes kuritarvitab oma võimu, sest ta on kohtunik ja huvitunud osapool üheaegselt? Kes peaks valvama valvajat ennast? See pinge saab veelgi enam rõhku ümbermängus, mille tegi ühiskondliku lepinguga Jean-Jacques Rousseau.