Variatsioonid
Nagu nägime, tuuakse loomuõiguse mõistekoosluses kokku mitu mõistet: substantsi ja loomuse, liigi, määratluse, aktuaalsuse ja potentsiaalsuse mõistepesa on läbi ekspertide seostatud ideega parimast ühiskonnakorraldusest.
Et seda mõistekooslust paremini tundma õppida, tuleks visandlikult läbi vaadata mõned selle alternatiivid. See paneb meid märkama selles mõistekoosluses vaikimisi tehtud valikuid ja käike.
Nagu eelmistes alapunktides nägime, paneb loomuõiguse mõistekooslus ette vaadelda maailma, lähtudes asjade ja nende omaduste mõistepaarist. On palju nähtusi, mida see mõistepaar väga hästi kinni ei püüa, kuid need tuuakse antud juhul ohvriks. Kuna loomuse mõiste rõhutab eelkõige asjade ja olendite neid omadusi, mis jäävad suhteliselt stabiilseteks, siis on ilmne, et siin jäetakse tagaplaanile kõik erandlik, ebastabiilne.
Siin sobib selgituseks väga hästi paralleel tähendusega. Nimelt, kui me mõtleme, mida mõni sõna tähendab, siis siin võib mängu tulla mitu tähenduskihti:
Et seda mõistekooslust paremini tundma õppida, tuleks visandlikult läbi vaadata mõned selle alternatiivid. See paneb meid märkama selles mõistekoosluses vaikimisi tehtud valikuid ja käike.
Nagu eelmistes alapunktides nägime, paneb loomuõiguse mõistekooslus ette vaadelda maailma, lähtudes asjade ja nende omaduste mõistepaarist. On palju nähtusi, mida see mõistepaar väga hästi kinni ei püüa, kuid need tuuakse antud juhul ohvriks. Kuna loomuse mõiste rõhutab eelkõige asjade ja olendite neid omadusi, mis jäävad suhteliselt stabiilseteks, siis on ilmne, et siin jäetakse tagaplaanile kõik erandlik, ebastabiilne.
Siin sobib selgituseks väga hästi paralleel tähendusega. Nimelt, kui me mõtleme, mida mõni sõna tähendab, siis siin võib mängu tulla mitu tähenduskihti:
- Paljudel juhtudel piisab sellest, et me oleme kursis antud sõna sõnaraamatutähendusega. Keegi räägib päikesest ja me teame, millest on enam-vähem jutt. See tähenduskiht väljendab seda, mida mõni sõna kõigile inimestele ühtemoodi tähendab.
- Tihtipeale aga tähendab sõna meie jaoks midagi veel. Kui mingil sõnal on väikse inimgrupi või ühe inimese jaoks eraldi tähendus, siis me saame rääkida individuaalsest tähendusest. Näiteks võib päike tähendada eri asju pimeda inimese ja viinamarjakasvataja ja maalikunstniku jaoks.
- Veel ühe tähenduskihi lisab ka kontekst. Päike võib tähendada eri asju varakevadel, lume sulamise aegu; äsja vanglast vabanenule; kui oleme üle päevitanud; kui meil on olulise projekti tähtaeg; kui pikaajaline suhe ähvardab laguneda; piinliku vaikuse ajal; kui üritad pidulikul üritusel naeru kinni hoida jne.
Tulles tagasi loomuõiguse juurde, siis saab tuua paralleeli loomuõigusele omase mõistekoosluse ja sõnaraamatutähenduse vahel. Loomuõigus loobub huvi tundmast individuaalsete ja kontekstitähenduste vastu, et keskenduda erinevuste ja erandite asemel ühisustele ja sarnasustele. Mis aga juhtuks selle mõistekooslusega siis, kui soovime erinevustele ja eranditele rohkem tähelepanu kinnitada? Tulemuseks on uued mõistekooslused.
Substantsid ja sündmused
Loomuõiguse keskmes on olendi ja põhiomaduse mõistepaar. See tähendab, et minu määratlusse kuulub üksnes minu nö sõnaraamatutähendus: miski, mis minus on ühine teiste inimestega. Aga mis oleks, kui minu määratlusse kuuluks kõik see, mis minuga elu jooksul juhtub? See tähendaks ettepanekut mõtelda maailmast läbi substantsi ja sündmuste mõistepaari.
Filosoofias on midagi säärast üritanud näiteks hellenistlikud filosoofid, kelle ühisnimetuseks on stoikud. Järgnevas visandlikus näites keskendume aga mõtlejale, kes elas üksjagu hiljem, nimelt Leibnizile (1646-1716). Nagu stoikudki, proovis ta, mis juhtub, kui eitada eristust juhuslike ja olemuslike omaduste vahel: ei ole sündmuseid, mida saaks nimetada juhuslikeks; kõigel, mis toimub, on põhjus. Näiteks kui ma olen haavatud või lonkan, siis see ei kuulu minu juurde mitte ainult selle kaudu, et ma armastan ekstreemsusi, vaid nad kuuluvad minu juurde niivõrd kui kõik, mis minuga juhtub, kuulub minu juurde.
Aga kui ma juba seda eristust korra juba eitanud olen ja sellele kindlaks üritan jääda, siis hakkab kogu mõttemaastik selle justkui süütu liigutuse peale vaikselt ennast täielikult ümber mängima. Ma päästan ühes sellega nagu džinni pudelist välja. Ma ei saa enam lõpetada. Kui minusse kuulub kõik, mis minuga juhtub, siis ma ei saa piirduda üksnes sellega, mis otseselt minuga juhtub, sest seda piiri minu ja muu vahel on raske paika panna: ulatub ju mu mõju kaugemale kui puhtalt minu teod; minu tegudel on ju tagajärjed ja need ei lahutatavad sellest, mida ma teen. Ja kui me niimoodi seda mõtet tema viimase piirini viime, siis me jõuame selleni, et kogu maailm kuulub minu sisse. Minu juurde kuulub isegi see, et Caesar mõtiskles aastatuhat või kaks enne minu sündimist Rubiconi jõe juures ning otsustas selle ikkagi ületada, Rooma linna vallutada ja keisriks saada; see kuulub mu juurde, sest ilma selleta ei oleks mind ja seda maailma, milles ma elan. Niisiis, ühelt poolt maailm koosneb subjektidest, nendest, kellega midagi juhtub, ja teiselt poolt igaüks neist subjektidest on endasse suletud, "ilma akendeta", nagu Leibniz seda väljendab: ei ole ju mingit vajadust väliste suhete järele välismaailmaga, kui kogu maailm juba kuulub iga subjekti sisse.
Ja juba me olemegi täielikult mõttemaastikku vahetanud. Siin tekivad hoopis teised küsimused kui loomuõiguse raames. Esiteks, kui iga subjekti juurde kuulub kogu maailm, siis mis mõttes me saame üldse rääkida erinevatest subjektidest? Sellele küsimusele vastamiseks toob Leibniz sisse uue eristuse, nimelt selge ja ähmase väljendamise vahel: me kõik sisaldame kogu maailma, aga me sisaldame osa maailma ähmaselt ja osa maailma selgelt; selgelt sisaldame me seda osa, mis on meiega rohkem seotud, ja see selge osa eristabki mind teistest subjektidest. Aga isegi kui me sellega nõustuksime, siis Leibnizi hädad sellega üksnes algavad. Leibniz on nagu koer, kes ennast ise pidevalt nurka kinni mängib, et ta oleks sunnitud sellest nurgast oma geniaalsusega uuesti välja mängima, ja iga tema lahendus on ühtaegu nii ühest nurgast väljamängimine kui ka teise nurka kinnijäämine, nagu vares pigisel katusel või nagu rida erakordselt õnnestunud õnnetusi.
Niisiis, maailma vaatlemine, lähtudes subjekti ja sündmuse mõistepaarist, jõuab välja üsna ebastabiilse mõistekoosluseni, mis tõmbab ligi pigem neid, keda tõsikindluse asemel huvitavad mõttelised seiklused, mis ei tõota kunagi õnneliku lõpuni jõudmist.
Kontekstid ja nende kalduvused
Leibniz on näide filosoofist, kes oma mõistekoosluses lähtub maailma mõttestamisel subjekti ja sündmuse mõistepaarist. Veelgi radikaalsemal kujul saab samast kalduvusest rääkida mõnede Vana-Hiina mõttesüsteemide puhul (näiteks Sunzi sõjandustraktaadis), mille puhul puudub sootuks see, millele midagi omistada soovitakse.[1]
Selle selgitamine võtaks nõuaks pikemat selgitust. Kui soovida seda visandlikult kokku võtta, võiks tähelepanu juhtida asjaolule, et vahel tuleneb see, kuidas me käitume, väga otseselt kontekstist: hiljem saame öelda, et "me ei olnud päris me ise", tundusime endale võõrad, näiteks läksime endast välja või püsisime rahulikuna olukorras, kus tavaliselt oleksime käitunud risti vastupidiselt. Loomuõiguse mõistekooslus eirab selliseid erandlikke olukordi, sest need ei väljenda midagi, mis on meie juures püsivat. Aga Hiina sõjastrateegid otsivaid just selliseid olukordi, nende mõte just selliste asjade kaudu käibki: nad uurivad atmosfääriefekte, kontekstimõjusid, nad teevad pidevalt eristusi erinevate kontekstide vahel. Seega nad otsivad mitte olendite püsivaid omadusi, vaid kontekstide endi püsiomadusi. Mingit tüüpi kontekstidel on püsivalt võime meid mingit moodi käituma panna, isegi siis, kui me tavaliselt käituksime teisiti. Sunzi toob näiteks olukorra, kui väejuht saadab oma väesalga sügavale vaenlase territooriumile: selles olukorras peavad väesalga liikmeid käituma vapralt ja ennastsalgavalt, sest see on nende ainus võimalus ellu jääda. Vaprus on siin midagi, mis ei kuulu iseomaselt väesalga liikmete isikuomaduste juurde, vaid on midagi, mis tuleneb olukorra sunnist.
See tekitab võimaluse kogu maailma tõlgendamiseks hoopis teiste rõhuasetustega: pidadagi kontekste olenditest olulisemateks, millekski, millest lähtuda, selle asemel et kinnitada tähelepanu olenditele ja asjadele ning nende olemustele. Kahtlemata tekib sellest lähtepunktist sootuks teine mõistekooslus ja kogemus maailmast võrreldes loomuõigusega.
Ainus substants
Nagu mitmel korral mainitud, on loomuõiguse keskmes olendi ja selle põhiomaduse mõistepaar. Erinevatel olenditel on erinevad loomused, vastavalt sellele, mis liiki olendid need on. Seejuures kasutatakse olendite ja asjade kohta siin substantsi mõistet, mida Aristoteles määratleb kui midagi, mis saab eksisteerida iseseisvalt ja mis on iseenda põhjuseks. Selle määratluse mõte on anda alus eristuseks olendi ja omaduse vahel: omadus on miski, mis ei saa eksisteerida iseseisvalt, aga olend saab. Näiteks "punane" või "suurem kui see puu siin" ei saa eksisteerida iseseisvalt: alati peab esmalt olema miski, mis on punane või mis on suurem.
Spinoza (1632-1677) on filosoof, kes otsustas võtta Aristotelese määratlust substantsi kohta üksjagu tõsisemalt kui keegi enne teda. Ta asetas selle kaudu kahtluse alla traditsioonilise mõtte, et substantse saab olla mitu. Kui substants on miski, mis saab eksisteerida iseseisvalt ja on iseenda põhjuseks, ja kui maailmas on kõik asjad ja sündmused põhjustusahelate kaudu seotud kõigi ülejäänud asjade ja sündmustega, siis saab olemas olla ainult üksainus substants. Spinoza nimetas seda ühtainust substantsi Jumalaks ehk Looduseks.
Selle esimese liigutusega on juba kogu mõttemaastik teisenenud. Kui varem seostati substantsid liigiga, siis nüüd ei ole sellisel grupeerimisel enam alust. Spinoza eitabki otsesõnu liike. Ta ütleb, et künnihobuse ja härja vahel võib olla oluliselt rohkem sarnasusi kui künnihobuse ja võistlushobuse vahel.
Spinoza jätab alles keskaegse skeemi, mille kohaselt subjekti juurde kuulusid atribuudid (omadused) ja oluviisid. Kuid olukorras, mil on olemas ainult üks substants, saavad ka atribuudid ja oluviisid uue tähenduse ja rolli. Näiteks atribuutide kohta ütleb Spinoza, et substantsil ehk Jumalal ehk loodusel on lõpmatu arv atribuute, aga meie teame neist vaid kahte, nimelt ulatuvust ehk kehalisust ja mõtlemist ehk vaimsust. Ta kirjeldab suhet nende kahe atribuudi vahel, ja see on väga põnev, sest see on tollases kontekstis täiesti ennekuulmatu: ta ei anna vaimsele mingit eelist, mingit paremust, ta räägib keha ja vaimu parallelismist. Kõigele, mis toimub keha tasandil, vastab midagi vaimu tasandil ja vastupidi. Samuti saavad uue rolli substantsi oluviisid, nimelt võtavad oluviisid tema skeemis sama koha, mis oli substantsidel loomuõiguse skeemis. Niisiis, kõik olendid on substantsi oluviisid, ehk siis suhteliselt iseseisvad, aga siiski üksteisest kõvasti sõltuvad substantsi osad. Kui Aristotelese substantsi mõiste rõhutas asjade ja olendite suhtelist iseseisvust, lahutatust ülejäänud olendeist, siis Spinoza substantsi mõiste toob tähelepanu keskmesse kõikide olendite ühtsuse, rõhutab asjade tuumset kokkukõla.
Indiviidid ja olemused
Kui loomuõiguse kohaselt sai üksnes liigil (nt inimesel) olla loomus, siis kõige silmatorkavam alternatiiv sellele oleks öelda, et loomus kuulub isendi juurde: igal indiviidil on oma loomus, mis on erinev sama liigi teiste esindajate loomusest.
Kuigi see võimalus on alati õhus olnud, nii nagu ka konflikt indiviidide ja kogukonna huvide vahel, on mõistekooslused, mis loomuse ainuomaselt indiviidile omistavad, siiski suhteliselt uued. Kuigi individualismi juured pärinevad 17. sajandist, leidis nende täieulatuslikum väljakujunemine aset alles 19. ja 20. sajandi mõistekooslustes, näiteks Max Stirneri egoismiülistuses, Friedrich Nietzsche vastanduses isanda- ja karjamoraali vahel ning Jean-Paul Sartre'i eksistentsialismis.
Näiteks Sartre (1905-1980) seab oma mõistekoosluse üles väitega, et inimese kui liigi puhul eksistents eelneb loomusele, s.t inimese kui liigi loomuses on, et igal inimesel on erinev loomus ning see loomus tekib eksistentsi käigus. Me küll sünnime maailma, kus kehtivad mingid üldiselt aktsepteeritud moraalinormid ja väärtused, kuid selle, mis just meiega sobib ja kes me üldse oleme, peame me ise välja selgitama. Kuna aga me ise oma eksistentsiga loome oma loomust, siis on oma loomuse väljaselgitamine ühtlasi selle väljamõtlemine.
Loomust indiviidiga siduvaid mõistekooslusi on erinevaid ning seiklused, mis neist lähtuvad, on üsna eriloomulised. Kuid üks asi on nende puhul selge: kui loomus kuulub indiviidi juurde, siis ei saa enam mingil juhul rääkida loomulikust liikumisest inimloomuse juurest parima ühiskonnakorralduse juurde – kui igal indiviidil on erinev loomus, siis puudub ühine põhi, mida silmas pidades ja rõhutades ühiskonda üles ehitada. Seega näeme, et loomuõigus, kui see püstitab loomuse liigi kaudu, säilitab selle kaudu strateegilise ühenduse üldise olemusõpetuse ja poliitilise filosoofia vahel, samas kui individualismi puhul see side katkeb ning tuleb tehislikult uutel alustel üles ehitada.
Need mõttekäigud on heaks ettevalmistuseks Thomas Hobbesi leiutatud ühiskondliku lepingu mõistekoosluse juurde. Olgugi et palju sellest, mis siinses alapeatükis indiviidi ja loomuse seose kohta sai öeldud, kehtib ka Hobbesi mõistekoosluse juures, ei ütle ta otseselt sugugi, et igal indiviidil on oma loomus. Tema mõttekäik järgib näiliselt ikka veel loomuõiguse vagu, kuid teeb selles riukaliku käigu, mis kogu mõttemaastiku siiski kapitaalselt pea peale pöörab.
[1] Hiina mõtte seda aspekti avab hästi näiteks François Jullien, Tõhususe traktaat, tlk Margus Ott (Tln: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011). Vt ka Sun Zi, Sun Bin, Sõja seadused, tlk Märt Läänemets (Tln: Eesti Keele Sihtasutus, 2001).
Substantsid ja sündmused
Loomuõiguse keskmes on olendi ja põhiomaduse mõistepaar. See tähendab, et minu määratlusse kuulub üksnes minu nö sõnaraamatutähendus: miski, mis minus on ühine teiste inimestega. Aga mis oleks, kui minu määratlusse kuuluks kõik see, mis minuga elu jooksul juhtub? See tähendaks ettepanekut mõtelda maailmast läbi substantsi ja sündmuste mõistepaari.
Filosoofias on midagi säärast üritanud näiteks hellenistlikud filosoofid, kelle ühisnimetuseks on stoikud. Järgnevas visandlikus näites keskendume aga mõtlejale, kes elas üksjagu hiljem, nimelt Leibnizile (1646-1716). Nagu stoikudki, proovis ta, mis juhtub, kui eitada eristust juhuslike ja olemuslike omaduste vahel: ei ole sündmuseid, mida saaks nimetada juhuslikeks; kõigel, mis toimub, on põhjus. Näiteks kui ma olen haavatud või lonkan, siis see ei kuulu minu juurde mitte ainult selle kaudu, et ma armastan ekstreemsusi, vaid nad kuuluvad minu juurde niivõrd kui kõik, mis minuga juhtub, kuulub minu juurde.
Aga kui ma juba seda eristust korra juba eitanud olen ja sellele kindlaks üritan jääda, siis hakkab kogu mõttemaastik selle justkui süütu liigutuse peale vaikselt ennast täielikult ümber mängima. Ma päästan ühes sellega nagu džinni pudelist välja. Ma ei saa enam lõpetada. Kui minusse kuulub kõik, mis minuga juhtub, siis ma ei saa piirduda üksnes sellega, mis otseselt minuga juhtub, sest seda piiri minu ja muu vahel on raske paika panna: ulatub ju mu mõju kaugemale kui puhtalt minu teod; minu tegudel on ju tagajärjed ja need ei lahutatavad sellest, mida ma teen. Ja kui me niimoodi seda mõtet tema viimase piirini viime, siis me jõuame selleni, et kogu maailm kuulub minu sisse. Minu juurde kuulub isegi see, et Caesar mõtiskles aastatuhat või kaks enne minu sündimist Rubiconi jõe juures ning otsustas selle ikkagi ületada, Rooma linna vallutada ja keisriks saada; see kuulub mu juurde, sest ilma selleta ei oleks mind ja seda maailma, milles ma elan. Niisiis, ühelt poolt maailm koosneb subjektidest, nendest, kellega midagi juhtub, ja teiselt poolt igaüks neist subjektidest on endasse suletud, "ilma akendeta", nagu Leibniz seda väljendab: ei ole ju mingit vajadust väliste suhete järele välismaailmaga, kui kogu maailm juba kuulub iga subjekti sisse.
Ja juba me olemegi täielikult mõttemaastikku vahetanud. Siin tekivad hoopis teised küsimused kui loomuõiguse raames. Esiteks, kui iga subjekti juurde kuulub kogu maailm, siis mis mõttes me saame üldse rääkida erinevatest subjektidest? Sellele küsimusele vastamiseks toob Leibniz sisse uue eristuse, nimelt selge ja ähmase väljendamise vahel: me kõik sisaldame kogu maailma, aga me sisaldame osa maailma ähmaselt ja osa maailma selgelt; selgelt sisaldame me seda osa, mis on meiega rohkem seotud, ja see selge osa eristabki mind teistest subjektidest. Aga isegi kui me sellega nõustuksime, siis Leibnizi hädad sellega üksnes algavad. Leibniz on nagu koer, kes ennast ise pidevalt nurka kinni mängib, et ta oleks sunnitud sellest nurgast oma geniaalsusega uuesti välja mängima, ja iga tema lahendus on ühtaegu nii ühest nurgast väljamängimine kui ka teise nurka kinnijäämine, nagu vares pigisel katusel või nagu rida erakordselt õnnestunud õnnetusi.
Niisiis, maailma vaatlemine, lähtudes subjekti ja sündmuse mõistepaarist, jõuab välja üsna ebastabiilse mõistekoosluseni, mis tõmbab ligi pigem neid, keda tõsikindluse asemel huvitavad mõttelised seiklused, mis ei tõota kunagi õnneliku lõpuni jõudmist.
Kontekstid ja nende kalduvused
Leibniz on näide filosoofist, kes oma mõistekoosluses lähtub maailma mõttestamisel subjekti ja sündmuse mõistepaarist. Veelgi radikaalsemal kujul saab samast kalduvusest rääkida mõnede Vana-Hiina mõttesüsteemide puhul (näiteks Sunzi sõjandustraktaadis), mille puhul puudub sootuks see, millele midagi omistada soovitakse.[1]
Selle selgitamine võtaks nõuaks pikemat selgitust. Kui soovida seda visandlikult kokku võtta, võiks tähelepanu juhtida asjaolule, et vahel tuleneb see, kuidas me käitume, väga otseselt kontekstist: hiljem saame öelda, et "me ei olnud päris me ise", tundusime endale võõrad, näiteks läksime endast välja või püsisime rahulikuna olukorras, kus tavaliselt oleksime käitunud risti vastupidiselt. Loomuõiguse mõistekooslus eirab selliseid erandlikke olukordi, sest need ei väljenda midagi, mis on meie juures püsivat. Aga Hiina sõjastrateegid otsivaid just selliseid olukordi, nende mõte just selliste asjade kaudu käibki: nad uurivad atmosfääriefekte, kontekstimõjusid, nad teevad pidevalt eristusi erinevate kontekstide vahel. Seega nad otsivad mitte olendite püsivaid omadusi, vaid kontekstide endi püsiomadusi. Mingit tüüpi kontekstidel on püsivalt võime meid mingit moodi käituma panna, isegi siis, kui me tavaliselt käituksime teisiti. Sunzi toob näiteks olukorra, kui väejuht saadab oma väesalga sügavale vaenlase territooriumile: selles olukorras peavad väesalga liikmeid käituma vapralt ja ennastsalgavalt, sest see on nende ainus võimalus ellu jääda. Vaprus on siin midagi, mis ei kuulu iseomaselt väesalga liikmete isikuomaduste juurde, vaid on midagi, mis tuleneb olukorra sunnist.
See tekitab võimaluse kogu maailma tõlgendamiseks hoopis teiste rõhuasetustega: pidadagi kontekste olenditest olulisemateks, millekski, millest lähtuda, selle asemel et kinnitada tähelepanu olenditele ja asjadele ning nende olemustele. Kahtlemata tekib sellest lähtepunktist sootuks teine mõistekooslus ja kogemus maailmast võrreldes loomuõigusega.
Ainus substants
Nagu mitmel korral mainitud, on loomuõiguse keskmes olendi ja selle põhiomaduse mõistepaar. Erinevatel olenditel on erinevad loomused, vastavalt sellele, mis liiki olendid need on. Seejuures kasutatakse olendite ja asjade kohta siin substantsi mõistet, mida Aristoteles määratleb kui midagi, mis saab eksisteerida iseseisvalt ja mis on iseenda põhjuseks. Selle määratluse mõte on anda alus eristuseks olendi ja omaduse vahel: omadus on miski, mis ei saa eksisteerida iseseisvalt, aga olend saab. Näiteks "punane" või "suurem kui see puu siin" ei saa eksisteerida iseseisvalt: alati peab esmalt olema miski, mis on punane või mis on suurem.
Spinoza (1632-1677) on filosoof, kes otsustas võtta Aristotelese määratlust substantsi kohta üksjagu tõsisemalt kui keegi enne teda. Ta asetas selle kaudu kahtluse alla traditsioonilise mõtte, et substantse saab olla mitu. Kui substants on miski, mis saab eksisteerida iseseisvalt ja on iseenda põhjuseks, ja kui maailmas on kõik asjad ja sündmused põhjustusahelate kaudu seotud kõigi ülejäänud asjade ja sündmustega, siis saab olemas olla ainult üksainus substants. Spinoza nimetas seda ühtainust substantsi Jumalaks ehk Looduseks.
Selle esimese liigutusega on juba kogu mõttemaastik teisenenud. Kui varem seostati substantsid liigiga, siis nüüd ei ole sellisel grupeerimisel enam alust. Spinoza eitabki otsesõnu liike. Ta ütleb, et künnihobuse ja härja vahel võib olla oluliselt rohkem sarnasusi kui künnihobuse ja võistlushobuse vahel.
Spinoza jätab alles keskaegse skeemi, mille kohaselt subjekti juurde kuulusid atribuudid (omadused) ja oluviisid. Kuid olukorras, mil on olemas ainult üks substants, saavad ka atribuudid ja oluviisid uue tähenduse ja rolli. Näiteks atribuutide kohta ütleb Spinoza, et substantsil ehk Jumalal ehk loodusel on lõpmatu arv atribuute, aga meie teame neist vaid kahte, nimelt ulatuvust ehk kehalisust ja mõtlemist ehk vaimsust. Ta kirjeldab suhet nende kahe atribuudi vahel, ja see on väga põnev, sest see on tollases kontekstis täiesti ennekuulmatu: ta ei anna vaimsele mingit eelist, mingit paremust, ta räägib keha ja vaimu parallelismist. Kõigele, mis toimub keha tasandil, vastab midagi vaimu tasandil ja vastupidi. Samuti saavad uue rolli substantsi oluviisid, nimelt võtavad oluviisid tema skeemis sama koha, mis oli substantsidel loomuõiguse skeemis. Niisiis, kõik olendid on substantsi oluviisid, ehk siis suhteliselt iseseisvad, aga siiski üksteisest kõvasti sõltuvad substantsi osad. Kui Aristotelese substantsi mõiste rõhutas asjade ja olendite suhtelist iseseisvust, lahutatust ülejäänud olendeist, siis Spinoza substantsi mõiste toob tähelepanu keskmesse kõikide olendite ühtsuse, rõhutab asjade tuumset kokkukõla.
Indiviidid ja olemused
Kui loomuõiguse kohaselt sai üksnes liigil (nt inimesel) olla loomus, siis kõige silmatorkavam alternatiiv sellele oleks öelda, et loomus kuulub isendi juurde: igal indiviidil on oma loomus, mis on erinev sama liigi teiste esindajate loomusest.
Kuigi see võimalus on alati õhus olnud, nii nagu ka konflikt indiviidide ja kogukonna huvide vahel, on mõistekooslused, mis loomuse ainuomaselt indiviidile omistavad, siiski suhteliselt uued. Kuigi individualismi juured pärinevad 17. sajandist, leidis nende täieulatuslikum väljakujunemine aset alles 19. ja 20. sajandi mõistekooslustes, näiteks Max Stirneri egoismiülistuses, Friedrich Nietzsche vastanduses isanda- ja karjamoraali vahel ning Jean-Paul Sartre'i eksistentsialismis.
Näiteks Sartre (1905-1980) seab oma mõistekoosluse üles väitega, et inimese kui liigi puhul eksistents eelneb loomusele, s.t inimese kui liigi loomuses on, et igal inimesel on erinev loomus ning see loomus tekib eksistentsi käigus. Me küll sünnime maailma, kus kehtivad mingid üldiselt aktsepteeritud moraalinormid ja väärtused, kuid selle, mis just meiega sobib ja kes me üldse oleme, peame me ise välja selgitama. Kuna aga me ise oma eksistentsiga loome oma loomust, siis on oma loomuse väljaselgitamine ühtlasi selle väljamõtlemine.
Loomust indiviidiga siduvaid mõistekooslusi on erinevaid ning seiklused, mis neist lähtuvad, on üsna eriloomulised. Kuid üks asi on nende puhul selge: kui loomus kuulub indiviidi juurde, siis ei saa enam mingil juhul rääkida loomulikust liikumisest inimloomuse juurest parima ühiskonnakorralduse juurde – kui igal indiviidil on erinev loomus, siis puudub ühine põhi, mida silmas pidades ja rõhutades ühiskonda üles ehitada. Seega näeme, et loomuõigus, kui see püstitab loomuse liigi kaudu, säilitab selle kaudu strateegilise ühenduse üldise olemusõpetuse ja poliitilise filosoofia vahel, samas kui individualismi puhul see side katkeb ning tuleb tehislikult uutel alustel üles ehitada.
Need mõttekäigud on heaks ettevalmistuseks Thomas Hobbesi leiutatud ühiskondliku lepingu mõistekoosluse juurde. Olgugi et palju sellest, mis siinses alapeatükis indiviidi ja loomuse seose kohta sai öeldud, kehtib ka Hobbesi mõistekoosluse juures, ei ütle ta otseselt sugugi, et igal indiviidil on oma loomus. Tema mõttekäik järgib näiliselt ikka veel loomuõiguse vagu, kuid teeb selles riukaliku käigu, mis kogu mõttemaastiku siiski kapitaalselt pea peale pöörab.
[1] Hiina mõtte seda aspekti avab hästi näiteks François Jullien, Tõhususe traktaat, tlk Margus Ott (Tln: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011). Vt ka Sun Zi, Sun Bin, Sõja seadused, tlk Märt Läänemets (Tln: Eesti Keele Sihtasutus, 2001).