Paranoiline võimukontseptsioon
Juba Rousseau seadis oma versiooniga ühiskondliku lepingu teooriast kahtluse alla võimuolijate heatahtlikkuse, üteldes, et ühiskondliku lepingu heasoovlikkus on müstifikatsioon. Veelgi teravamalt sattus see tähelepanu mõtlejate juures, kes tulid peale teda, näiteks Karl Marxi (1818-1883) juures. Seda võiks nimetada paranoiliseks võimukontseptsiooniks – võim on halb või vähemalt kahtlane.
Kui paranoilist võimukontseptsiooni lähemalt vaadata, siis võib täheldada, et siia on ühel või teisel viisil jälle tagasi hiilinud mõte inimloomusest: on mingi kujutletav olukord, milles inimesed on vabamad ja asjad on igatepidi paremad. On kujutlus sellest, kuidas ühiskonda tuleks korradada, aga võim ei taha sellest midagi kuulda. Võimust on selles kontseptsioonis saanud takistav, represseeriv institutsioon, mis loobib oma alamatele kaikaid kodaratesse.
Miks on vaja võimul selle kontseptsiooni järgi loopida kaikaid kodaratesse? Kreekas ja keskajal kujutati inimloomust millegi ühtse ja muutumatuna, seda vähemalt ühe kogukonna sees, nii et kui vastuoludest ja konfliktidest räägiti, siis suhtes välisvaenlasega. Aga paranoiline võimukontseptsioon toob selle nö sõjaolukorra ka kogukonna, näiteks mõne riigi sisse.
Kõrvalmärkusena tuleks mainida, et me ei pea siin tingimata ütlema, et kreeklased eksivad või paranoiline võimukontseptsioon eksib – võib ju olla, et ajad ongi vahepeal muutunud. Kui juba Rousseau juhtis tähelepanu sellele, et kogukonna kasv toob kaasa mingite loomulike korraldusmehhanismide lagunemise, siis me võime selle loogikaga edasi minna ja ütelda, et kui Marxi ajal räägiti erinevatest ühiskonnaklassidest, võib see tulla asjaolust, et riigid ja kogukonnad on aja jooksul aina suuremaks läinud.
Igal juhul, kui paranoiline võimukontseptsioon räägibki inimloomusest, siis siin on see loomus mõranenud, killustunud mitmeteks klassideks või huvigruppideks või erinevateks vähemusteks, kes igaüks võitleb oma huvide eest. Äärmusse minnes võiks ütelda, et igale sellisele klassile vastab oma inimloomus. Ühtlasi me võime siis ütelda, et see huvigrupp, mis on parajasti võimul, teeb kõik endast oleneva, et võimule jääda, ja seega teeb kõik endast oleneva, et valitseks selline ettekujutus inimloomusest või ühiskondlikust lepingust, mis sobib just sellele klassile või huvigrupile.
Mingis mõttes me võime ütelda, et see on alati nii olnud. Tõde on alati olnud sõltuv perspektiivist, millest seda tõde vaadeldakse. Tõde on alati olnud seotud valitsejate huvidega. Aga nüüd tuli see esimest korda otseselt jutuks, ja me võime küsida, et kui see enne jutuks ei tulnud, kas see tähendab, et filosoofid või intellektuaalid olid alati tulnud valitsevast klassist, ning nüüd on olukord muutunud, ühiskond on sedavõrd killustunud, et filosoofid tulevad erinevatest klassidest või vähemalt tahavad esindada ka muid klasse.
Nii pakub paranoiline võimukontseptsioon meile välja mängureeglid. Mis paluvad meil iga kord, kui keegi midagi väidab, küsida, mis perspektiivist ta räägib. Mitteusaldamine on seeläbi jõudnud igasuguse suhtlemise üdimesse.
Sellel on omad tagajärjed ka filosoofia jaoks: nende mängureeglite raames saab otsesõnu öelda, et kui filosoofi mõtteavaldused kinnitavad parasjagu kehtivaid väärtusi, kui nad lihtsalt kiidavad takka sellele, mis niikuinii parajasti kehtib, siis nende mõtete väärtus on null. Tekib pilt filosoofist kui vastumõtlejast. Friedrich Nietzsche (1844-1900) jaoks näiteks on mõtleja paratamatult mittekaasaegne, sest ta kirjutab oma kaasaja vastu, parasjagu kehtiva võimuolukorra vastu.
Kahtlemata saaks seda lugu siit veel pikalt edasi rääkida, kirjeldades antud mõistekoosluse tekitatud uut pingedünaamikat, uusi selgitussurveid ja probleeme, mis sellega kaasnevad. Kirjeldada saaks ka seda, kuidas näiteks Michel Foucault omakorda paranoilist võimukontseptsiooni kritiseerib ning omakorda uue mõistekoosluse püsti paneb. Usun siiski, et oleme juba senisega täitnud käesolevale õpiobjektile seatud eesmärgi tekitada lugejas tegelike näidete kaudu aimdus sellest, milles seisneb filosoofiliste mõistekoosluste iseloom.
Kui paranoilist võimukontseptsiooni lähemalt vaadata, siis võib täheldada, et siia on ühel või teisel viisil jälle tagasi hiilinud mõte inimloomusest: on mingi kujutletav olukord, milles inimesed on vabamad ja asjad on igatepidi paremad. On kujutlus sellest, kuidas ühiskonda tuleks korradada, aga võim ei taha sellest midagi kuulda. Võimust on selles kontseptsioonis saanud takistav, represseeriv institutsioon, mis loobib oma alamatele kaikaid kodaratesse.
Miks on vaja võimul selle kontseptsiooni järgi loopida kaikaid kodaratesse? Kreekas ja keskajal kujutati inimloomust millegi ühtse ja muutumatuna, seda vähemalt ühe kogukonna sees, nii et kui vastuoludest ja konfliktidest räägiti, siis suhtes välisvaenlasega. Aga paranoiline võimukontseptsioon toob selle nö sõjaolukorra ka kogukonna, näiteks mõne riigi sisse.
Kõrvalmärkusena tuleks mainida, et me ei pea siin tingimata ütlema, et kreeklased eksivad või paranoiline võimukontseptsioon eksib – võib ju olla, et ajad ongi vahepeal muutunud. Kui juba Rousseau juhtis tähelepanu sellele, et kogukonna kasv toob kaasa mingite loomulike korraldusmehhanismide lagunemise, siis me võime selle loogikaga edasi minna ja ütelda, et kui Marxi ajal räägiti erinevatest ühiskonnaklassidest, võib see tulla asjaolust, et riigid ja kogukonnad on aja jooksul aina suuremaks läinud.
Igal juhul, kui paranoiline võimukontseptsioon räägibki inimloomusest, siis siin on see loomus mõranenud, killustunud mitmeteks klassideks või huvigruppideks või erinevateks vähemusteks, kes igaüks võitleb oma huvide eest. Äärmusse minnes võiks ütelda, et igale sellisele klassile vastab oma inimloomus. Ühtlasi me võime siis ütelda, et see huvigrupp, mis on parajasti võimul, teeb kõik endast oleneva, et võimule jääda, ja seega teeb kõik endast oleneva, et valitseks selline ettekujutus inimloomusest või ühiskondlikust lepingust, mis sobib just sellele klassile või huvigrupile.
Mingis mõttes me võime ütelda, et see on alati nii olnud. Tõde on alati olnud sõltuv perspektiivist, millest seda tõde vaadeldakse. Tõde on alati olnud seotud valitsejate huvidega. Aga nüüd tuli see esimest korda otseselt jutuks, ja me võime küsida, et kui see enne jutuks ei tulnud, kas see tähendab, et filosoofid või intellektuaalid olid alati tulnud valitsevast klassist, ning nüüd on olukord muutunud, ühiskond on sedavõrd killustunud, et filosoofid tulevad erinevatest klassidest või vähemalt tahavad esindada ka muid klasse.
Nii pakub paranoiline võimukontseptsioon meile välja mängureeglid. Mis paluvad meil iga kord, kui keegi midagi väidab, küsida, mis perspektiivist ta räägib. Mitteusaldamine on seeläbi jõudnud igasuguse suhtlemise üdimesse.
Sellel on omad tagajärjed ka filosoofia jaoks: nende mängureeglite raames saab otsesõnu öelda, et kui filosoofi mõtteavaldused kinnitavad parasjagu kehtivaid väärtusi, kui nad lihtsalt kiidavad takka sellele, mis niikuinii parajasti kehtib, siis nende mõtete väärtus on null. Tekib pilt filosoofist kui vastumõtlejast. Friedrich Nietzsche (1844-1900) jaoks näiteks on mõtleja paratamatult mittekaasaegne, sest ta kirjutab oma kaasaja vastu, parasjagu kehtiva võimuolukorra vastu.
Kahtlemata saaks seda lugu siit veel pikalt edasi rääkida, kirjeldades antud mõistekoosluse tekitatud uut pingedünaamikat, uusi selgitussurveid ja probleeme, mis sellega kaasnevad. Kirjeldada saaks ka seda, kuidas näiteks Michel Foucault omakorda paranoilist võimukontseptsiooni kritiseerib ning omakorda uue mõistekoosluse püsti paneb. Usun siiski, et oleme juba senisega täitnud käesolevale õpiobjektile seatud eesmärgi tekitada lugejas tegelike näidete kaudu aimdus sellest, milles seisneb filosoofiliste mõistekoosluste iseloom.