Sissejuhatus mõistekooslustesse
Mida aga üldse tähendab "mõistekooslus"? Mis annab aluse millestki sellisest rääkida? Seda mõistet ei sisalda ei populaarsed käsitlused filosoofiast ega filosoofia ajaloo ülevaated. Tavaline on rääkida hoopis erinevate filosoofide seisukohtadest, nende positsioonidest erinevates küsimustes, viisidest erinevaid probleeme lahendada. Tavaline on tutvustada filosoofide mõttekäike, seisukohtade tõestusi.
Mõistekoosluse mõiste lähtub veendumusest, et filosoofia sisaldab midagi enamat kui positsioonid või mõttekäigud. Eeldab ju positsioon mingit valmisseatud küsimust, mille suhtes antud positsioon on võetud (olla poolt või vastu või erapooletu). Kuid see omakorda eeldab, et filosoofiale antakse küsimused ette kuskilt väljastpoolt. Just need eeldused asetab mõistekoosluse mõiste kahtluse alla.
Sama veendumuse üks jõulisemaid esindajaid on prantsuse filosoof Gilles Deleuze, kes ühes oma loengus ütleb nii: "Öelda, et filosoofid on omavahel vastuolus, on nõder; see oleks sama hea, kui te ütleksite, et Velasquez ei nõustu Giottoga – see pole isegi vale, see on mõttetus."[1]
Selle väljaütlemise provokatiivsus on ilmne. Keegi ei sooviks väita, et kahe maalikunstniku teosed on omavahel vastuolus, samas kui filosoofia kontekstis räägitakse tihtipeale sellest, kuidas üks filosoof teisele vastu vaidleb või ta ümber lükkab. Kui kunsti puhul näib puuduvat võimalus teoseid objektiivselt kõrvutada – siin on küll maitse või stiil, mis teoseid eristab, kuid maitseerinevustele loomuomane ühismõõdutus ei võimalda iial vaidluste ühemõttelist lõpetamist –, siis filosoofias on väidete kõrvutamine võimalik, niivõrd kui on olemas tõe tasand, millel väited kokku saavad: kaks väidet saavad tõepoolest olla vastuolus ning üks võib teise ümber lükata, juhtides tähelepanu viimase ebajärjekindlusele või absurdsetele tagajärgedele, mis sellest tõusetuvad.
Oma provokatsiooniga soovib Deleuze ilmselt juhtida tähelepanu asjaolule, et filosoofia tegemises on sellegipoolest olulisi aspekte, mis teevad selle sarnaseks kunstiga. Nimelt, kuigi tõepoolest on olemas tasand, millele viiduna väited saavad vastuollu sattuda, siis näib nii, et see tasand ei ole peamine. Lisaks väidetele on filosoofias midagi veel, mis ületab tõe tasandi, ületab ka ajaloolise situatsiooni poolt ette kirjutatud "ühiskondliku tellimuse". See ülejääk on seotud asjaoluga, et filosoofiline süsteem ei ole lihtsalt väidete kogum. Süsteemi komponendid on orgaanilisemalt seotud ja moodustavad läbipõimunud kooslusi, pisikesi masinavärke, mille põhilised aspektid jäävad tihtipeale hoopis väidete vahele. Ning need masinavärgid ehk mõistekooslused, kui need on hästi üles seatud, kehtestavad oma toimimisega endale ise uued tõetingimused. Need oleks nagu kujutlemise mängureeglid, mille iga filosoof meile välja pakub: mis oleks, kui prooviks kujutleda seda- või teistmoodi ning seejärel uurida, mida see kaasa toob? Kui mängureeglid osutuvad uudseteks, siis selgub, et nüüd on võimalik küsida täiesti uusi küsimusi ning kogeda uusi kogemusi. Nii ei ole tegu üksnes erinevate positsioonivõttude, vaid uute positsioonide loomisega.
Erinevate mõistekoosluste raames võib sama lause osutuda tõeseks või vääraks, või omada hoopis problemaatilisemat staatust, nimelt funktsioneerida mängureeglite rajajana. Nii nagu John L. Austin näitas performatiivsete lausungite mõiste abil, et tihtipeale tuleb tavaelus ette lauseid, mis ei väida, vaid hoopis teevad midagi (näiteks kui ma altari ees oma pruudile "Jah"-sõna ütlen, ei ole see väide, vaid tegu, nimelt abielu sõlmimise tegu),[2] nii tuleb ka filosoofilise süsteemi siseselt ette lauseid, mis ei ole väited, vaid teod – süsteemimoodustajad.
Just sellel tasandil – süsteemi komponeerimisel väidete kogumist millekski keerulisemaks – saame rääkida loomingust. Just siin tekib võimalus, et tajudes suurt ülepinget (või täielikku pingevabadust) tegelikkuse ja olemasolevate mõistekoosluste vahel, asub mõni mõtleja neid kooslusi radikaalselt varieerima ning jõuab (sageli pealtnäha lihtsa nihestuse abil) uue süsteemini, mis varasemad kujutlemisreeglistikud täiesti ümber mängib ning viib parema pingeni mõistekoosluse ja tegelikkuse vahel. Mida ulatuslikum on ümbermäng, seda teravam on ka ühismõõdutus uue kujutlusreeglistiku ja varasemate vahel.
Niisiis, filosoofiliste positsioonide ja mõttekäikude taga on midagi veel: koostoimeline mõttevõrgustik, mille olulisemaid telgi või hoobasid väljendatakse filosoofiliste mõistete abil. Et kõigest sellest paremat ettekujutust saada, tuleks nüüd läbi mängida mõned konkreetsed mõistekoosluste näited. Need on pärit poliitilisest filosoofiast ning lähtuvad küsimusest: mis on kõige parem ühiskonnakorraldus? Käime järjestikku läbi kolm erinevat mõistekooslust, mis kõik üritavad seda küsimust omal moel ja omadel tingimustel küsida. Nagu näeme, on vaadeldavad mõistekooslused omavahel "suguluses": hilisemad kasvavad välja varasematest, kuigi ei ole tingimata varasematest õigemad. Esimene neist mõistekooslustest kannab nime loomuõigus.
[1] Gilles Deleuze, ‘Cours sur Leibniz, 15/04/1980’, saidil: Webdeleuze, http://www.webdeleuze.com/php/texte.php?cle=48&groupe=Leibniz&langue=1 [23.2.2012]. Sama loengu inglisekeelne versioon on saadaval: http://www.webdeleuze.com/php/texte.php?cle=50&groupe=Leibniz&langue=2 [23.2.2012].
[2] Vt John L. Austin, ‘Performatiivsed lausungid’, Akadeemia, nr 11, 2010, lk 1989–2008.